Jaak Printsi kõne

07.09.15

← Tagasi

Kui Eestist on tõesti saamas väike riik, kus inimesed kardavad või vihkavad võõraid, siis oleme me kõik selles süüdi, sest see riik on meie oma, rääkis näitleja Jaak Prints pühapäeval Sõbraliku Eesti toetuskontserdil.

Kaks suve tagasi astusin ma Peterburis teatriakadeemiasse. Kui sisseastumiskatsete vahel oli paus, läksin tänavale värsket õhku hingama. Minu juurde tuli kaks näitlejat, kes neidsamu katseid olid vaadanud. Üks neist pöördus minu poole: “Sa astud lavastajaks, jah? Aga mis su teema on?” Ma polnud selleks küsimuseks valmis ja ilmselt viibis mu vastus veidi liiga kaua, sest küsija kaaslane jõudis küsijaga pahandama hakata: “Mis sa kiusad poissi? Ta ju alles astub kooli! Las ta õpib mõne aasta ja küll ta siis selgusele jõuab, mis ta teema on.” Aga samal hetkel tuli minult vastus: “Minu teema on kodutus.”

Ma olen kodutu. Ma elasin kakskümmend aastat majas, mida ma nimetasin oma koduks. Ärklikorrusega maja, vaikne tänav, väike tagaaed, kus kevadel õitsesid floksid – teate küll, tavaline lapsepõlve idüll. See tundus igavene. Aga “igavene” kestis 20 aastat. Siis müüdi oksjonil, millel me ei jaksanud osaleda, meie korter maha ja me kolisime Kopli sotsiaalmajja. Sealt edasi on mul olnud peatuspaigad, aga mitte kodu.

Ma tean, et mu mõõtkava on tühine võrreldes nendega, kes pagevad Süüria või Afganistani vägivalla eest. Aga ma tean, mida see tähendab – jääda ilma oma kodust. Ükski pagulane ei taha oma kodust lahkuda. Ta peab lahkuma, sest ta on sunnitud lahkuma. Ja ma tean seda tunnet. Sellest hoolimata olen ma süüdi, et ööl vastu neljapäeva pandi põlema pagulaste peatuspaik.

Ma olen süüdi, sest ma ei ole võtnud sõna inimeste kaitseks, kui nad ise rääkida ei saa. Ma olen süüdi, sest jaanipäeva paiku ei vaielnud ma vastu ühele tüübile, kui ta rääkis “faking neegritest”. Ma olen süüdi, sest kui üks mu ammune tuttav ütles, et ta ei vihka, aga ta kardab immigrante, ei võtnud ma endale aega, et tema hirme rahustada, vaid läksin selle asemel trenni.

Ma olen süüdi ja ma palun vabandust.Mõned ütlevad, et Eestist on saamas väike riik, kus inimesed kardavad või vihkavad võõraid. Ja kui Eestist on tõesti saamas selline riik, siis oleme me kõik selles süüdi, sest see riik on meie oma. Me oleme süüdi, sest me oleme vait ja häälitseme ainult solidaarsuskontsertidel. Me oleme süüdi, sest me räägime emotsioonide keeles ja loosungites, aga mitte enam silmast silma. Me oleme süüdi, sest paljud inimesed ei vihka – ma keeldun uskumast, et vihkajaid on Eestis nii palju –, nad lihtsalt kardavad, aga me ei räägi nendega.

Ja kes need “meie” üldse oleme? Moraalselt puhtamad, targemad? Ei, me ei ole. Sest me oleme kõik selles süüdi, et Eestis tahetakse tappa teistsuguse väljanägemisega lapsi. Süüdi ei ole poliitikud. Ei ole motomehed. Süüdi ei ole isegi mitte see süütaja. Tema on lihtsalt argpüks. Ta ei olegi võimeline süüd tundma. Ärme räägime temast. Räägime, mida meie valesti tegime, et see juhtuda sai. Sest meie vastutame selle eest, milline riik meid homme hommikul ees ootab.

Kultuuriasutused: kutsuge pagulased enda etendustele, kontsertidele või filmilinastustele. Ärge tehke selle kohta pressiteateid, lihtsalt kutsuge nad meie sekka. Ajakirjanikud: ärge puhuge emotsioone lihtsalt efekti pärast üles. Kroonika: palun ära avalda intervjuud Kristiina Ojulandiga. Maaleht: palun ära küsi, mismoodi maitseb neegri musi. TV3: palun ära korralda küsitlust, kas pagulaskeskuse põlemapanemine on okei, millele kolmandik vastanutest saab vastata – muidugi on see okei.

Ja igaüks siin selle väljaku peal saab midagi teha. Ta peab midagi tegema.

Sest me kõik vastutame iga asja eest, mis siin riigis juhtub.

Ja kui siin riigis pannakse põlema lapsi, siis ärge öelge, et räägime sellest ratsionaalselt. Kui kruvikeerajaga tungitakse kallale burkas naisterahvale, siis ärge öelge, et nüüd kannatavad meie liitlassuhted. Kui koolis narritakse last, kelle silmad on pilukil, siis ärge öelge, et see on vastuolus Genfi konventsiooniga. Sest nii lihtsalt ei käituta. Selleks, et olla inimene, ei ole vaja konventsiooni.

Kurjus on alati agressiivsem ja aktiivsem. Aga kui ta võidab, oleme selles süüdi meie. Me ei ole täna siin keegi moraalselt puhas. Meie kõigi näpud lõhnavad petrooleumi järele. Kuigi falafel oli maitsev, siis sellest kontserdist siin ei piisa.

Foto: Marianne Ubaleht