Luule Komissarovi kõne

07.09.15

← Tagasi

Saame tuttavaks. Minu nimi on Luule. Ma olen ema, vanaema, kuid eelkõige olen ma siiski näitleja. Ma olen 73 aastat vana, sellest 50 aastat olen ma veetnud teatrilaval.

Mis mu ülesanne seal laval olles siis õigupoolest on? Olla meelelahutaja? Panna inimesi unustama argipäeva muresid? Seda kindlasti ka. Me kõik ju vajame aeg-ajalt pelgupaika. Kohta, kuhu põgeneda, kohta, kus unustada kõik see, mis on halb. Kuid lisaks sellele on näitleja ülesanne alati olnud – olla ühiskonnale peegliks. Inimene vaatab lavalolijaid, tunneb ära iseennast, näeb distantsilt asju uues valguses ja muudab midagi oma mõtlemises. Niimoodi kõverpeeglis, veidi eemalt asjadele otsa vaatamine – see paneb meid tahes-tahtmata elu uues valguses nägema. Ja meile tundub, et teatrisaalist lahkudes oleme muutunud paremaks inimeseks. Mulle see mõte igatahes väga meeldib.

Teate, mis mulle veel meeldib. Õigemini, kes mulle veel meeldivad. TEIE. Te olete täna siia väljakule tulnud, täis häid mõtteid ja soove. Meid on siin paar tuhat? Aga kui ma lähen täna õhtul koju Viljandisse, kas ma kohtan seal ka teiega samamoodi mõtlevaid inimesi? Kui ma sõidan varsti etendust andma Raplasse, Palamusele, Riisiperre või Jõhvi, kas võin kindel olla, et headuse ja sallivuse eest seisvad ja laulvad sõbrad mind sealgi tervitavad? Ma küll tahaksin seda väga uskuda, kuid ma pole selles kindel.

Mu kõige suurem soov oleks, et inimesed julgeksid omavahel rääkida. Just nimelt rääkida, otse näost näkku, mitte tagaselja, mitte internetis, mitte kuskil tagatubades.
Ja teha seda rahulikult ning argumenteeritult, mitte kakeldes ja jäärapäiselt üksteisele vastu vaieldes. Ja et inimesed julgeksid ja tahaksid üksteist rohkem kuulata ja mõista. Hoolimata vanusest, soost, nahavärvist või ühiskondlikust positsioonist oleme me kõik luust ja lihast ühesugused inimesed. Me kõik tahame tegelikult ainult ühte – elada turvaliselt, olla hoitud ja armastatud.

Mina võtsin julguse kokku ja tulin täna siia teie ette. Avalikult rääkima. Mul on teile üks palve. Tehke teie täpselt sedasama ja mitte ainult siin platsil, omasuguste keskel. Vaid julgege alati kõva häälega oma elujaatavat ning ligimest sallivat sõnumit levitada. Juba täna õhtul. Siit platsilt lahkudes. Tehke seda homme, ülehomme, tehke seda iga päev. Ja arutage nendega, kellel on teistsugune arvamus maailma asjade üle. Kuulake ära ka nende seisukoht ja otsige siis üheskoos lahendust, et erimeelsused tänases Eestis leiaksid lahenduse. Levitage sõna, et ükskõik, mis ka ei juhtuks me ümber, me PEAME JÄÄMA INIMESTEKS. Kes hoolivad ja armastavad. Üksteist. Ja kaitsevad endast nõrgemaid. Ja seisavad üldinimlike väärtuste eest.

Mina üksi ei saa olla peegliks ühiskonnale. Aga kui me kõik, kes me täna siin oleme, peegeldame ja valgustame, siis on lootust, et mõistmist ja sallivust tekib ühiskonda rohkem.

Foto: Mart Sepp