Vahur Kersna kõne

07.09.15

← Tagasi

Tõstke pilk ja vaadake ringi. Sellist Eestit nagu täna meie ümber, ei ole kunagi olnud. Ei kultuurilises, majanduslikus, ega tuhandes muus mõttes. Nii palju raamatuid, nii palju etendusi, nii palju kaubanduskeskusi, uhkeid autosid, häid ravimeid, reise maailma kauneimatele maastikele, muusikat. Nii hästi pole planeedi selles nurgakeses mitte kunagi elatud.

Muidugi tahame, et selline õitseng kestaks nüüd aegade lõpuni. Mina ei muretse, sest ma tean, et pole mõtet, aga ma mõistan inimesi, keda hirmud on tagumistele jalgadele ajanud. Kes tõsiselt kardavad. Oleme ju 20 aasta ja kõva tööga üles ehitanud päris korraliku oma riigi, mida pole põhjust häbeneda ja mida tahaks nüüd nautida. Igal võimalikul moel. Kontserdisaalides, ostukeskustes, kohvikutes, diivaninurgas või aiamaal.

Aga maailm, sindrinahk, ei seisa paigal vaid kihutab erinevates suundades laiali. Ja igal õhtul näeme uudistes tõusmas laineid, mis paljude arusaama käeulatusse jõudnud paradiisi – Eestist ähvardavad pilbasteks pühkida.

Mida me peaksime tegema, kas me saame midagi oma ilusa elu kestmise nimel teha?

Kuidas talitseda tormi, seista vastu laviinile või vältida tsunamit? Inimkonna aegadepikkune kogemus ütleb üht – põgene. Kui vähegi on, kuhu põgeneda. Aga meie maailm on muutunud nii väikeseks. Ükskõik, kui madalale murusse me endid ei suru, kui peadligi oma kõrvu ei hoia, jälgijätmatult mööda ei mahu meist enam päriselt miski.

Maailm meie ümber on ilus ja ülev, karm ja halastamatu. Ta ei pööra tähelepanu meie etteheidetele, hädaldamistele ning lollidele küsimustele. Ta kulgeb oma vääramatut rada, rada mida me – jumal paraku, enamasti ei oska ei ennustada ega aimata.

Võibolla tõesti seisame taaskord end pahumpidi pöörava tuleviku lävel liiga naiivsete, usaldavatena, juba üsna pikast sõja-, katku- ja näljavabast ajast pehmenenutena. Aga – me ei pea ega tohigi käed rippus ja mokk töllakil pealt vaadata, kuidas asjad juhtuvad. Sest maailma kulg realiseerib ennast läbi meie, läbi iga inimese, tema tegevuse või tegevusetuse. Me kõik oleme osalised tõusudes ja langustes, muutustes ja arengus, viimsepäevani kestvas võitluses pimeduse ja valguse jõudude vahel.

Täna me näeme, kuidas Laulvast revolutsioonist õhku rippuma jäänud miraaž Ühtsest Eestist on hajunud. Läinud, ning avanud meie pilgule maastiku, kus igas vähegi põhimõttelises küsimuses jooksevad inimeste vahelt läbi sügavad, verbaalsetest mürkmadudest kubisevad kraavid.

Jah, me oleme erinevad. Palju erinevamad kui nahavärv, usk või armuorientatsioon. Aga olgu me nii erinevad kui tahes, niikaua, kui kuulipildujad pole apteekide käsimüügis, niikaua on veel lootust.

Aegajalt tuleb elus ette päevi, mil endalt küsida – kes ma olen ja kellega ma olen. Ning milliste põhimõtete nimel olen valmis lahingusse minema. Täna on üks sellistest päevadest.

Foto: Mart Sepp