Miks võidakse mulle keelduda laenu andmast?

Nii et parem suru oma tunded alla. Kui täna oleks viimane päev töönarkomaanide elus, siis nad tõenäoliselt tahaksid selle veeta pigem oma lähedastega kusagil kaunis kohas kui töölaua taga kalkuleerimas, kuidas saaks rohkem raha ja edu. Kõik on ju hästi! Sa oled suur laps!“, selle asemel, et lapse jaoks olemas olla, teda kuulata ning mõista ja juhtida armastavalt selle tundega toime tulema. Me ei saa müüa armastuse pähe sõnu „tropp, ära mölise“, „sa oled kubjas“ või ignoreerimist. Kus süüdistatakse ennast selles, et ei pööratud lähedasele piisavalt tähelepanu, ei võetud tema jaoks piisavalt aega ning jäeti ütlemata olulised sõnad „Ma armastan sind!“, „Mul on nii hea meel, et sa olemas oled!“.

10 põhjust, miks su kass kräunub - Kassid - Lemmik

. Hindamiseta kinnisvara laenud. Me võime lapsele küll öelda: „Ole ikka sina ise!”, kuid lapsed näevad, kuidas me ise end pidevalt teistega võrdleme. Läheme hommikul uksest välja ning paneme selga raudrüü, võtame kaasa kilbi ja oda ning oleme valves, et keegi meie haavatavust ei avastaks. Ajuskaneeringutest teame, et aju töötleb emotsionaalset valu samas piirkonnas, kus registreerib füüsilist valu. Me kohtleme lapsi, nagu nad oleksid rumalad, kel puuduvad silmad, kõrvad ja mõistus. Näiteks, kui keegi küsib, kuidas läheb, siis me naeratame ja valetame. Nad kohtlevad sind lugupidavalt, teevad seda, mida ütlevad, pööravad tähelepanu su tunnetele ja vajadustele, on ausad ja hoolivad. Enamik meist õpib enesele valetama juba lapsena oma vanemate eeskujul. Valu eesmärk on muuta meid inimestena teadlikumaks, kaastundlikumaks, mõistvamaks, armastavamaks. Teise võimalusena proovitakse lugu naljaks pöörata. Paljud suudavad otsustavalt tegutseda tööalaselt, aga isikliku elu loomisel jääb sellest suhtumisest vajaka. Emotsionaalselt vägivaldses suhtes valetab vägivallatseja nii endale kui teisele: „Sina paned mind niimoodi käituma.“ Tõlge: mina ei vastuta enda käitumise eest. Suur osa minu tööst on kinnitada klientidele, et neil pole midagi viga peale selle, et nad on inimesed. Kui peaks juhtuma olukord, kus käitume inetult, siis need hetked on erandid, millest õpime ja muudame oma käitumist. Elu pakub niigi piisavalt vihmaseid pilvi, mille all märjaks saada. Või tõlgendame mingit olukorda valesti ning ärritume. Asjale annab hoogu juurde, et lapsed kasvavad üles koos Facebooki ja Instagramiga, kus saab võrrelda, kes saab rohkem laike. Eluga rahulolematuna süüdistame maailma enda ümber, selmet endasse vaadata. Miks võidakse mulle keelduda laenu andmast. Sina vastutad minu käitumise eest.“ Ja see, kes kogeb vägivalda, valetab endale: „Kui ma oleksin piisav, siis ta ei vägivallatseks minuga. Ma ütlen alati, et valu on nagu ebaviisakas naaber, kes ei tunne viisakusreegleid – kui ta on kord oma jala uksest sisse saanud, siis temast nii ruttu lahti ei saa. Või kui laps on mingil põhjusel endast väljas, käratab vanem talle: „Ära jonni! Mine oma tuppa!“ või „Ära tee draamat. Vabatahtlikult lahkub sinu koju trüginud naaber alles siis, kui oled temaga seonduva lahendanud. Valetame endale, et meile on garanteeritud järgmine hingetõmme, mille tõttu ei oska hinnata juba olemasolevat ning muutume tänamatuks. Õpetame häbenema iseennast Paljud kasvavad üles uskudes, et neil on midagi viga. Või jäi selgeks rääkimata mingi oluline teema, mis kripeldab hingel. Hingevalu kogemine on kehale seega samasugune stress nagu füüsiline valu, näiteks kui koer pureb sind jalast. Probleemid, millega maadleme, saavad alguse sellest, et me ei räägi endale tõtt. Me magame ega pööra enam elule tähelepanu. Õpetame väärkohtlemist eirama Juba siis, kui laps on väike, tekitame talle tunde, et tema on vastutav selle eest, kui vanem endast välja läheb, lapse pärast häbi tunneb või lausa lapsele kasvatamise sildi all liiga teeb. Kõik algab sellest, kui mõni täiskasvanud inimene last häbistab. Meie aga õigustame oma varjamisi või valetamisi lastele väidetega, et nad ei mõistaks ja tahame neid kaitsta. Me varjame enda tundeid, hirme, vajadusi.

Miks te ei pane viidet avanema uues aknas? - Perekooli Foorum

. Väärkohtlemine seevastu kipub minema tihedamaks ja julmemaks, kuni tundub tavalise elu osana, hoolimata sellest, et kõikide osapoolte sisetunne on halb. Ainus viga on see, et paljudele meist pole kodust kaasa antud oskusi, kuidas tunnetega toime tulla. Meil ei ole vaja selleks, et ennast ikka korralikult läbivettinuna tunda, neid lisaks otsida. Kuid jätame lisamata, et tegelikult me ei oska ega julge lastega rääkida ebamugavatest asjadest. Niimoodi toimides õpetame oma lapsed kahjuks valelikeks. See on ! Nii et iga hommik võiks alustada päeva tänuga. Aga võimaliku valu pärast kardame muutust. Me teeksime palju teadlikumaid valikuid, kui mõistaksime elu haprust. Oleksime kohal rohkem, naudiks rohkem, pööraks olulistele asjadele tähelepanu. Järelikult ma ei ole väärtuslik ning pean olema parem.“ Tõlge: mina vastutan teise inimese tegude eest. See on nõme“ jne, võiks hommikul mõelda: „Mulle on kingitud veel üks päev. Armastus on tegu, mis ütleb: ma hoolin. Inimesed, kes sind armastavad, ei väärkohtle sind. Lenud kodust lahkumata halens laenud. Meil on hirm, et me ei suuda seda valu välja kanda. Nad jälgivad ja saavad alati aru, kui midagi on paigast ära. Palju olulisem, kui sinu enda arvamus endast..

Oleme õpetanud oma lapsed mitte ennast tundma õppima, arenema ja täiustuma, vaid petma, muljet looma ja hirmust võistlema. Selleks, et meie laps ei looks tulevikus emotsionaalset väärkohtlemist täis suhet, ei tohi me ise lubada ennast väärkohelda ega väärkohelda kedagi teist. Arvustame oma sõprade ja kolleegide välimust, ameteid, oskusi, elustiili, palka. Käsi, millega kallistada, võtta asju üles. Nagu ütles kirjanik Richard Bach: “Mida röövik nimetab maailma lõpuks, nimetab Meister liblikaks.“ Paljud meist käivad ringi nagu unes. Selle tagajärjel õpime häbenema loomulikke tundeid nagu valu, ebakindlus ja haavatavus. Või kui vanemate teed on lahku läinud ja üks vanem kaob lapse elust ära kas lühikeseks või pikemaks ajaks, siis lihtsalt vaikitakse sellest, käitutakse nagu midagi poleks juhtunud või mõeldakse mingi vale välja. Sellega aga kannatad nii sina kui inimesed sinu ümber. Hakkamegi uskuma, et see on normaalne. Kõik toodud näited sisaldavad sõnumit: ära usalda oma sisetunnet, sa saad asjadest valesti aru. Veelgi enam, meid on lapsena ju õpetatud tundeid eirama ja endale valetama, et tegelikult on kõik hästi, sest ta ütles „ma armastan sind“. Lapsed on tegelikult väga terased. Saame juba lapsepõlvekodust kaasa teadmise, kui oluline on teiste arvamus. Õpetame, et kui tunned midagi olevat valesti, siis tuleb naeratada, oma tunnet eirata ning valetada. Kõrvu, et kuulata tuulekohinat, muusikat, endale kallite inimeste hääli. Selle asemel, et alustada hommikut ohates: „Jälle peab seda ja seda tegema… ma ei viitsi. On suur kingitus omada silmi – näha endale kalleid inimesi, looduse ilu, värve. Emotsionaalse väärkohtlemise haavad ei ole väliselt sinikatena nähtavad, mistõttu võime selle halva tundega veel väga kaua koos elada. Ära anna alla enne, kui soovitud muutus on käes. Aga me ei kaota sealjuures hoolimist ära. Ja inimestel on hirmud, haavad, ebakindlus, tunded, vajadused, unistused jne. Teise inimese väärkohtlemisele ei ole kunagi õigustust ja sellel ei ole mingit pistmist armastusega. „Aitäh, et mulle on antud veel üks päev, et oma elu suunata selles suunas, kuhu tahan jõuda. Kui sa ei langeta otsust muutuseks ning oled endiselt rahulolematu kas seda väljendades või vaikides, siis sa ei võta vastutust oma elu eest ja mängid ohvrit. Tuleb ette hetki, kus oleme väsinud ja meil ei ole jõudu pakkuda partnerile või lapsele seda, mida ta vajab. Õpetame võtma asju endastmõistetavalt Terapeudina on minu jaoks ühed raskeimad lood need, kus lähedase kaotanud klient ei suuda endale andestada ega edasi minna. Usutavasti on enamik meist lapsena kuulnud lauset: „Mõtle, mida nad arvavad sinust, kui näevad sind niimoodi käitumas!“ või „ Issand, mõtle ka, mis teised arvavad, kui sa sellisena välja lähed!” jne

Kommentit