Miski ei sunni tegutsema paremini kui tähtaeg.

On juba täiesti süüdimatu igasugust laiskust ja lodevust depressiooniga välja vabandada! Eee, diagnoos ei ole vabandus. Sedagi täitsin suuresti raamatutega. Samamoodi leidub ikka veel inimesi, kelle arvates gluteenitalumatus on pirtsutamine jnejne. Teisalt ütleb mu oma kogemus, et suvel loetud detailid võivad olla talveks juba meelest läinud. Mitte kusagile ei pidanud minema, sest ma juba olin kodus. Aga kuidas leida motivatsiooni pikemate plaanide täitmiseks, see on juba raskem. Suure tõenäosusega see sellega seotud ongi, kuna lapsepõlves ja teismelisena olin väga aktiivne. Depressioon on lihtsalt laiskus ja lodevus. Öösel peab hästi välja magama ja hommikul vara üles ja igas päevas mingi osa värsket õhku. Minu jaoks aitab kõige rohkem kui suudan hoida oma elus mingit struktuuri. Samas saan joovastavalt hea enesetunde kui mul on asjad kontrolli all ja soovitud asjad tehtud. Vanaema lükati juba raamiga koridori, et lähedased saaks hüvasti jätta.

Madis Mark: Kui muutub teadvuseseisund, muutub reaalsus.

. Diagnoos on võimalus asju vaadata nii nagu nad on ja siis rakendada vastavaid ravimeetodeid. Haiglas on oppi toad, vereülekande kabimetid, reanimatsiooni võimalused. See ei olnud kohustus, vaid ma lihtsalt ise tahtsin seda teha. Energiatase hakkab koos Kuuga kasvama ja kergem on ka nii ennast kui ka teisi teenivate otsuste ning tegevusteni jõuda. Kui haigla on lähedal, siis on muidugi endal kindlam, aga kõike võib juhtuda ja siis ei pruugi sel kodusünnituse ämmaemandal sinu abistamiseks vajalikku olla. Minul näiteks on nii, et õhtul on küll järgmise päeva plaanid ilusti paigas, aga hommikul ärgates mõnikord ei viiiiitsiiii üldse. see on kindlasti depressioon 🙂 Mina olen ka selline. Ma lahendan igapäevase elu nii, et teen valmis kirjaliku nimekirja, mis on enam-vähem realistlik ja siis selle järgi toimetan ja tõmban järjest maha. Saad valida oma ämmaka või muu sünnitoaetaja, kui riikliku ei soovi. Kui lükkad seda peas edasi, siis tuleb ennast sundida alustama. Kodus sünnitades oleks mu laps elu ilma emata alustanud. Ära püüa kõike toimuvat analüüsida ja mõista, lihtsalt koge, teadvusta ja lase minna. Ja siis on mul päeva lõppedes väga halb tunne, et jälle jäi kõik tegemata… Pidasin seda ka millekski depressioonilaadseks… aga nüüd loen, et asi võib olla lapsepõlves. Aga nüüd, mil olen vaba asju tegema, lebotan-lebotan kuni viimase hetkeni, ja siis kuidagi üle jala teen kiirelt ära. Loomulikult võtaksin litsenseeritud ämmaemanda. Miski ei sunni tegutsema paremini kui tähtaeg. Tema abikaasale juba jõuti teatada, et sünnitaja vist ellu ei jää. Loevad ikka nädal enne aja kukkumist. On juba täiesti süüdimatu igasugust laiskust ja lodevust depressiooniga välja vabandada! Please wait. Kõige keerulisem nii tööl kui kodus on minu meelest ikkagi alustada suurte ülesannetega, mis võtavad pikalt aega ja energiat ja mille tulemus ei pruugi olla kohe näha ning mida keegi ei sunni sind tegema, aga mille kohta sisimas tead, et on vaja. Ära sunni end tegutsema, kui keha tahab puhata, vaid võta rahulikult. See näitas selgelt ära kodusünnituse ämmaemanda taseme. Haiglas arstide valve all sureb või sandistub uskumatult palju lapsi ja naisi, enamik neist ei lähe suure kella külge. Pean silmas siin eelkõige selliste eneseteostuslike tegevuste lõputut edasilükkamist. Usalda oma keha! Selle asemel, et juurelda, parem lõdvestu ja lase selgusel, lahendustel ja võimalustel oma teadvusesse ja meelde ilmuda. Mul võib selles küll asi olla. Haigla ei ole samuti kaugel, juhuks kui peaks olema vajadust sinna minna. Mina lasin ühe päeva isegi juurde panna. Tule mõistusest ära südamesse, kehasse. Kui teed sünnitusplaanis siis austatakse seda ja peetakse sellest kinni. Nüüd hakkab mure lahenema ja ühtlasi ka vastikud kummivenitamised tehtud. Pealegi on mu mehel ka samasugune murevaba lapsepõlv, kuid temal küll sellist probleemi pole. Juures oli litsenseeritud ämmaemand, mees ja tugiisik. Saad end sünnituspalatis kasvõi omaenda patjadega sisse sättida, kui muidugi seda üldse jõuad ja läbi valu kogu seda olustikku üldse tähele panna jõuad. Operatiivset abi ei pruugi seal saada, kuna teiste sünnitajatega ollakse hõivatud ja see on liinitöö.

Hoolitse enda eest |

. Mitte lihtsalt “kuna nii peab”. Hilja peale jään asjadega, mis on kas tüütud või rasked. Pigem võiks näha seost just nende lapsepõlvedega, kus pidevalt sunniti midagi tegema ja tekkiski tunne, et oled käsutäitja ning ilma käsuta ei pea liigutama. Odav laen smslaen. Nüüd on aga naine siis selline. See on ülimalt vajalik puhkus naisele, kellel on kodus lapsed. Ometi ei suuda mõnikord isegi lilli kasta. Aegunud mustrid lagunevad ja kaovad. Parim kiirlaenu pakkujad. Selleks ei oodata olukorra kriitiliseks muutumist, kogenud ämmaemand loeb ära naise näost, millises sünnitusfaasis ta parasjagu on ja oskab lugeda ohule viitavaid märke. Tegelikkuses on miljon asja, mis võivad pahasti minna ja need, kellega see kodusünnituse käigus on juhtunud, ei lähe paraku juhtunust ajakirja või telesaatesse rääkima. Täpselt!! Kui ma tajun, et nüüd juba enam vist ei jõuagi, siis läheb kiireks. Seda ei saa ju päeva- ja kellaajapealt kokku leppida, et vot siis sünnitan. Tasa sõuad, kaugele jõuad, kehtib praegu eriti hästi. Kui ära tehtud, mõtled et polnudki raske. Õnneks olin haiglas ja sain ikka siia ilma tagasi toodud. Plaanin remonti, aga vajalike tööde nimekiri on juba algetapis pikk ja keeruline ja see teeb jõuetuks. Sa sõnastasid selle väga hästi, et adrenaliini pealt tegutsen.

Ei saa vedama - Perekooli Foorum

. Jah, mina olen impulsiivne küll. Ma ei näe mingit loogilist seost mittesundimise ja sellise reaktsiooni vahel. Õnneks olen piisavalt andekas, et saan üsna kõrged tulemused ka sel viisil. Teine põhjus on kindlasti ka hirm läbikukkumise ees. Uue elu edasiviivad mustrid tuleb meil endil luua hingest ja südamest lähtudes. Laiskus ja lodevus on justnimelt välja vabandamiseks, et olengi selline, aga enda muutmiseks midagi teha ei taha… Please wait. Nii jääbki mulje, justkui oleks see igati turvaline ja tore variant.

Kui keegi enam ei käsi, siis on raske sundida tegema end asju, mida ei viitsi ja istudki päev otsa nutiseadmes või teleka ees. Mul on aga sõbranna, kes sai terve lapsepõlve laps olla ja ema tegi tal ise kõik koristamised ja rohimised ja marjakorjed. Kui aga mingit tööd alustada võimalikult hilja, siis ei ole seda aega enam lõpmatuseni lihvida ja kokkuvõttes saab väiksema pingutuse ja ajakuluga tehtud. Mingi aeg olin teadvuseta ka. Seniks aga anna endale võimalikult palju puhkust, eriti oluline on uni. Mina ei võtaks riski kodus sünnitada, lapse tervis on selleks liiga oluline. Natuke teadust ka: Inimesed, kes prokrastineerivad, on teistest keskmiselt impulsiivsemad. Praegu pole miski veel selge ega küps, suured, tervet planeeti haaravad protsessid on käima läinud ja toimivad veel mõnda aega. Koristama hakkan siis, kui segadus häirib juba meelerahu ikka väga. Peaks tegema, aga tundub suur ettevõtmine. No lihtsalt lükkan kõik asjad edasi, sest ei viitsi. Kodus seda küll ei ole, kiirabi kutsumisel läheb ka aega. Silmapilkselt kutsuti medpersonal – mitu naistearsti, anestesioloog jt – kogu sünnitustuba oli rahvast täis, mind hakati elustama. Kuna ma ei ole kindel, et suudan haiglas oma soovidele kindlaks jääda, siis kaalun ka kodusünnitust. Ja see süveneb aasta-aastalt. Miski ei sunni tegutsema paremini kui tähtaeg. Jätavad viimasele nädalale selle ja räägivad, et pigem ei kingiks midagi, sest see poodides tormlemine on nii õudne ja ei lase jõule tundagi.

Nädala energiad 16.- 22. juulil: mõista, et sa ei ela.

. Seda teemat on päris palju ka uuritud ja nõuandeid on raamatud täis. Teise lapsega juba ennetavalt jälgiti hoolega, aga probleeme ei tekkinud seekord vererõhuga, pigem oli probleemiks lapse liiga suur pea, millest tuli ka paar õmblust. Oeh, see on veider küll, mõnikord tundub, et nagu autistile oleks mulle aeg-ajalt vaja tegevusjuhendajat 🙂 See puudutab igapäevaelu. Eelmisel nädalal sain seetõttu kevadise suurpuhastuse tehtud, ebavajaliku kolu maha müüdud, presentatsiooni valmis nikerdatud. Hakka või tõesti uskuma, et see ongi üks sümptomeid. Kiirlaenud internetist on enamasti €0 lepingutasuga või ilma lepingutasuta laenud. Samas psühhiaater ei võta seda juttu nagu üldse millekski, see ehk siis ongi lihtsalt nii tavaline selle haiguse puhul. Nüüd, nagu näha, istun jälle Perekoolis ja molutan 🙂 Mis ma oskan öelda – liiga rahulik ja mõnus elu vist soosib laiskust. Esimesel sünnitusel ei tea absoluutselt oma keha võimeid ja kuidas läheb. Või nt kevadine akendepesu. Esimesel päeval magasin peale sünnitust koos mõlema lapsega mõnusalt lõunauinakut. Mul on krooniline depressioon erineva ägedusega episoodidena. Täpselt mina, päev läbi mõtlen et mida tahaks teha, aga tegudeni ei jõua. kui mul on juba üks laps vaginaalselt enamvähem normaalselt sündinud, siis ma võin olla üsna kindel, et suure tõenäosusega on see ka edaspidi nii. Kui hakata mõtlema, siis planeerides ja teades millal see etendus on, ei peaks seda ju uneajast tegema. Eks ma siis lõpuks ikka pean kodutööd ära tegema, sest tema ka ei saa kuidagi vedama. Teise lapse sünniga läks kiireks, siis oligi ainult ämmaemand palatis, ei jõudnud arstki tulla. Maailmas on juba nii erinevaid sünnituse kohti kasutusel, sünnitamine looduses, farmis, kodus, haiglas jne. Shamaanid nimetavad sellist aega Suitsuse Peegli Ajaks. Pigem vaimne tugi kui meditsiiniste protseduuride või ravimite või sekkumise võimalus. Tagantjärgi tundub, et saan ka ise aru, kus lumepall veerema hakkas- epiduraalist. Mul oli ka rasedusega kõik hästi. Kõik see viitab kindlatele protsessidele naise kehas ja sinu päralt olev kogenud ämmaemand oskab neid märke lugeda. Ühesõnaga on meil kõigil probleem eneseregulatsiooniga. Protest ja vastupanu ei vii nagunii edasi. Vajate kiiresti raha summas 200 kuni 5000 eurot. Saage see firmast bestcredit!. Teine asi on muidugi see kui võtad haiglas eraämmaka. Täiskasvanuna aga sama lugu nagu siin paljudel. Nüüd oled väsinud edasilükkamisest ja tunne on ka nõme. Nt kohustusliku kirjanduse lugemine näide. juuli õhtul siirdub Päike Lõvi tähemärki ja see toob kaasa muutused meeleolus ja rõhuasetustes. Siis on personalil aega sinuga hullult tegeleda ja peale sünnitust ei kiirusta ka keegi sind minema. Ma ei pidanud kunagi midagi tegema sellepärast, et mind sunniti. Kodus on suur spa vann ja mõtlen et oleks palju rahulikum ja vähem “vahele segamist” sunnitegevusele kodukeskonnas- ämmaemand muidugi oleks juures ja hoiaks silma peal. Koge, teadvusta, lase lahti. Või nt räägivad emad lastele etenduseks kostüümide õmblemise raskustest- õmblesin viimasel öösel, küll see emadus on raske. Aga vat enne keskenduda ei suuda. Vastupidi – kodus oli just väga mõnus esimesel-teisel päeval. Oluline on usaldada oma südame häält ja intuitsiooni, mitte hirmu häält või mõistuse loodud kahtlusi. Kodusünnitustest on Eestis traagiliselt lõppenud ainult üks, kus naine ise ei olnud nõus minema haiglasse hoolimata ämmaemanda tungivast soovist. Viskan ka paar tükki, mis ei ole originaalsed, vaid pigem kusagilt loeteud ja meelde jäänud. Ma ei küsi nõu, mida teha. Kerge depressioon just nii algabki. Praegu mul on pikk tööpäev seljataga ja olen väsinud ja ei suuda asju pesumasinassegi panna. Minul oli samuti selline lapsepõlv kus kohustused puudusid. Tahan ka natuke enesearengule pühenduda, maalida ja seda on nimekirja abil raske korraldada. Nooruses ma olin väga tubli, ei pidanud ema kamandama, toa koristamist pidi, sest eks ma olengi lohakas ja olin ka siis, aga nt kooliasjad ma ajasin ise korda ja jagasin suurema töö osadeks ja tegin plaanipäraselt. Seotud lood: Harjuta oma mõtete teadvustamist ja muutmist, see on parim, mida sa praegu teha saad ja ühtlasi ka kogu suure muundumise võti ja eeldus. Iial ei riskiks tahtlikult kodus sünnitada. Terve see aeg ämmaemand hoidis seda last üksinda elus. On ka juhtum, kus kodus väga hästi läinud sünnitusel vajas laps hiljem elustamist. Kodusünnituse ämmaemandatel on kindlad ohumärgid, mille peale alati haiglasse pöördutakse. Jälle selleks, et enda seljatagust kindlustada. Aga siiski jäi ellu, kuigi oli kuu aega elu-surma piiril. Kodusünnituse ämmaemandal on kaasas suur kohver ravimite ja aparatuuriga, muudmoodi ta litsentsi ei saaks

Kommentit